Plastiline kirurgia ja ilukirurgia Eestis

1. Hinnakiri
2. Järjehoidjasse
3. Prindi

http://www.plastic-surgery-estonia.com

Häbememokkade lõikus ja korrigeerimine

Miks korrigeerida häbememokki?

Liiga suured ja ebasümmeetrilised häbememokad võivad tekitada paljudele naistele piinlikkust ja isegi füüsilist valu. Rohkem probleeme on tavaliselt väikeste häbememokkadega, mis võivad olla väga esileulatuvad ning ebakorrapärase kujuga. See võib olla põhjustatud vananemisest või sünnitustest, kuid kõige tihedamini on tegu kaasasündinud probleemiga. Lisaks ebakindlusele intiimsuhete loomisel võivad liiga suured häbememokad põhjustada ebamugavust ja isegi valu kitsamaid riideid kandes, sporti tehes ja vahekorra ajal. Harvadel juhtudel võib ka põletikuoht suureneda, kuna piirkond hakkab kergemini higistama ning bakteritel on parem kasvulava.

Peale häbememokkade korrigeerimise protseduuri soovivad paljud naised ka vagiinaplastikat, mille käigus pinguldatakse tupelihaseid, mis on sünnituste ja vananemisega välja veninud, et taastada nende nooruslikum kuju. Selle lõikusega tasuks aga oodata, kuni lapsed on sünnitatud, sest uus sünnitus võib tekitada uued rebendid või vanad lahti kiskuda ning siis on vaja korduslõikust. Häbememokkade lõikuse võib teha rahulikult enne sünnitusi, see ei sea selleks mitte mingeid piiranguid. Tegemist ei ole küll raske lõikusega, kuid see on ikkagi kirurgiline protseduur ning enne selle kasuks otsustamist tuleks kõik alternatiivid kindlasti läbi mõelda. Kuskil ei ole kirjas, milline inimene välja peab nägema ning arvestama peaks enda sisetunnet. Enne lõikusele minekut tasuks konsulteerida ka oma günekoloogiga ning küsida tema arvamust.

Häbememokkade lõikus

Häbememokkadeplastika lõikuseks on mitmeid erinevaid viise. Kasutatav tehnika oleneb nii konkreetse patsiendi probleemist kui ka kirurgi eelistustest.

Väikeste häbememokkade lõikust tehakse:

• skalpelliga
• laseriga
• kääridega

Laseriga on võimalik teha küll sirge ja korrapärane sisselõige ning kirurgil on seda kõige lihtsam ja mugavam käsitseda, kuid tulemus jääb kõige ebaloomulikum, kuna inimese kehal pole tegelikkuses ühtegi sirget joont. Seepärast eelistavad paljud skalpelli või kääre, mis jätavad loomulikuma tulemuse.

Tavaliselt viiakse lõikus läbi kohaliku tuimastuse all, kuid antud protseduuri teistega kombineerides (nt kõhu- või vagiinaplastikaga) kasutatakse üldist tuimastust. Kõige lihtsama protseduuri käigus lõigatakse üleliigne kude koos nahaga ära ning õmmeldakse haav isesulavate niitidega kinni. Selline haav paraneb aga kauem kui teiste tehnikate puhul ning kontuur ja värv ei jää just kõige loomulikumad. Üks võimalus on veel teha tagurpidi kolmnurga kujuline sisselõige väikese häbememoka sisemisele küljele ning seejärel üleliigne nahk sissepoole tõmmata ja kujundada ilusam väljanägemine.

Kõige uuem tehnika (alter labia contouring) näeb ette n-ö kiilutaolise tüki eemaldamist väiksest häbememokast, mille järel ülejäänud kude kokku õmmeldakse. Ka arm jääb selle tehnika puhul võrdlemisi märkamatuks, sest ei asetse häbememoka ääre peal. Teisi keerukamaid tehnikaid kasutatakse kõige tõenäolisemalt siis, kui patsient soovib sama operatsiooni käigus korrigeerida ka midagi muud, näiteks kliitori ümber asetsevat nahka või vaagnapõhjalihased (vagiinaplastika). Suurte häbememokkade vähendamisel tehakse tavaliselt rasvaimu, harvem on vaja eemaldada ka ringikujuline osa suure häbememoka siseküljelt. Arm jääb viimasel juhul aga kahe häbememoka vahelisse volti ning ei ole seega nähtav. Patsiendile kõige sobivama meetodi valib konsultatsiooni käigus välja kirurg, kes arvestab patsiendi soove ja omapärasid.

Enne ja pärast ilukirurgia operatsiooni

Häbememokkade lõikuseks tuleb põhjalikult ette valmistuda. Esimese asjana peab kirurgiga läbi rääkima, millist tulemust oodatakse ning kuidas seda kõige paremini saavutada saaks. Kindlasti tuleb arstile anda haiguslugu, teavitada teda allergiatest ja haigustest, mida olete põdenud või põete. Kirurg võib soovitada võtta teatud vitamiine enne lõikust, et kiirendada paranemist. Kindlasti ei tohiks paar nädalat enne ja paar nädalat pärast operatsiooni suitsetada ega võtta aspiriini. Suitsetamine ahendab arteriaalseid veresooni ning kuna kudede verevarustus on selle tõttu halvem, pikendab see taastumist, jätab suuremad armid ning võib põhjustada isegi kudede hävimist. Aspiriin on aga tuntud verevedeldaja ja suurendab verejooksuohtu. Kirurg võib anda ka soovitusi toitumiseks.

Enne operatsiooni võetakse veel vereproov, uriiniproov ja tehakse rasedustesti. Pärast operatsiooni peaksid kodus või hotellis valmis olema kõik ravimid ja valuvaigistid, mida kirurg taastumiseks soovitab, jääkotid paistetuse alandamiseks ning mugavad ja avarad aluspüksid. Tegemist ei ole kuigi raske operatsiooniga ning kergemate tegevustega võib alustada juba nädala jooksul. Kui töö ei nõua füüsilist pingutust, võib sama aja jooksul ka tööle tagasi minna. Siiski tuleks järgneva 6-8 nädala jooksul hoiduda kitsa pesu kandmisest (nt stringid), vahekorras olemisest, sportimisest ja tampoonide kasutamisest. Veel on oluline hoida lõikuspiirkonda puhtana, et põletikuoht ja tüsistuste tekkimine oleksid minimaalsed. Hea oleks näiteks peale wc-s käimist intiimpiirkonda aloe veraga puhastada, täpsemaid juhiseid operatsioonijärgseks käitumiseks antakse kliinikust. Lõplikku tulemust võib näha kolme või nelja kuu pärast.

Intiimpiirkonna hooldus

Intiimpiirkonna puhul on kõige tähtsam hoida igapäevast hügieeni, et ennetada erinevate haiguste teket. Pesta tuleks vähemalt kord päevas, hea oleks seda teha nii hommikul kui ka õhtul. Pesemisvahend peaks olema selleks ette nähtud intiimpesugeel või siis tuleks lihtsalt leige veega loputada. Üldiselt ei soovitata kasutada tavalisi seepe või dušigeele, kuna need võivad rikkuda loomulikku mikroobide keskkonda ning äärmisel juhul tekitada ka põletikke. Sama võib juhtuda ka siis, kui pesta ennast väga hoolega seestpoolt, sest see ärritab loomulikku tasakaalu kõige rohkem.

Sagedaseks probleemiks naistel on pärmseen, mida leidub organismis ka loomulikul kujul, kuid mis võib probleeme tekitada, kui tasakaal on häiritud. Pärmseente vohamist võivad põhjustada pikaajaline antibiootikumide tarvitamine, rasestumisvastased tabletid, ebapiisav või üleliigne hügieen, ka allergia pesuvahendite (pesupulber, dušigeel..) vastu. Peamisteks kaebusteks on kerge sügelus, valkjate tükkidega voolus, valulikkus vahekorra ja urineerimise ajal, kuid tekkida võivad ka haavandid ja tursed. Kahtluse korral tuleb kindlasti pöörduda naistearsti või ka perearsti juurde, kes määrab ravi. Tihtipeale peab ennast ravima ka seksuaalpartner, kuna ka tema võib olla pärmseente liigse vohamise põhjustajaks.

Teine levinum mure on genitaalherpes, mida põhjustab Herpes Simplex viirus. Tegemist on haigusega, mis levib sugulisel teel ning seda on võimalik ennetada vaid kondoomi kasutades. Samas ei pruugi genitaalherpes kõigil avalduda, kuid kui seda on juba korra läbi põetud, kipub haigus korduma. Sümptomiteks on valulikkus, sügelemine, halb enesetunne, peavalu, palavik, valu lihastes ning lõpuks tekivad suguelunditele väikesed punased laigud, mis arenevad villideks. Sümptomite esinemisel tuleb pöörduda arsti poole, kes määrab ravi.